Pahatihti näeb sotsiaalmeedias tõukasse, kes on loovutatud uude koju kahekuusena. Kahjuks on teadlikkus selle koha peal ikka veel väga madal, et miks see loovutamise aeg üleüldse oluline on. Kassipoegade loovutusiga on olenevalt kasvandusest, tõusüsteemist ja selle klubi reeglitest 12-16 nädalat. Aga miks ei võiks siis varem? Sööma hakkavad nad juba kuu aja vanuselt, liivakasti kasutama samal ajal, eluks vajalikud oskused ju olemas. Aga ei. Kassipoeg ei õpi ema käest ainult seda kuidas konservi lakkuda või pissil käia. Need asjad saab ka ilma emata kasvav kass täitsa kenasti käppa. Küll aga õpib kassipoeg emalt ja koostöös oma õdede-vendadega eluks vajalikke sotsiaalseid oskuseid. Ja nendest sotsiaalsetest oskustest sõltub tema eesolev elukvaliteet lemmikloomana. Ema õpetab kassile suhtumist inimestesse - kas need tegelased on usaldusväärsed ja head ning pakuvad turvatunnet või on üks selle suure maailma potentsiaalne ohuallikas? Kuidas suhtuda valjudesse häältesse? Kas tolmuimeja, nii kole kui see ka ei ole, on ikka jube koll või lihtsalt tüütus mille eest tasub küll peitu pugeda, aga mitte sealjuures hirmunult väriseda. Koos õdede-vendadega kasvades õpib kassilaps korralikult mängima. Kui valus on valus hammustus? Mis hetkel tasub mängides küüned sisse tõmmata? Kõik need oskused on väga olulised ka inimestega suhtluses edaspidi. Kui kassipojale seda stardikapitali ei võimaldata, siis võib olla tulemuseks kass, kes läheb iga muutuse peale nii stressi, et võib füüsiliselt haigeks jääda, rääkimata sellest, et stressis loomadel tekib ebasobivatesse kohtadesse urineerimise komme. Saan pisikese nunnu karvapalli, aga hiljem istun terve tema elu kilekattega diivanil ja magan kilelinadega voodis... ei kõla ahvatlevalt.
Ja sotsiaalse kapitali osa selles valemis on veel üks väiksematest probleemidest. Kasvataja, kes loomalapse nii noorelt loovutab, teeb seda alati ainult ühel põhjusel - kassipoegade korrektne kasvatamine nõuab raha - nad söövad palju ja korralik kassipojatoit on kallis, liiva kulub palju, veterinaarprotseduurid ei ole kaugeltki mitte odavad. Iga päev tavapärasest varem koju saatmine hoiab ju otseselt raha kokku. Aga kui kasvataja lõikab nurki ja soovib loomade arvelt säästa ühest kohast, siis teeb ta seda ka teistest kohtadest. Need kasvatajad ei tee oma aretusloomadele terviseuuringuid - kohutav kulu ju. Ega need geneetiliselt edasi kanduvad haigused ju kohe välja löö, need löövad ikka välja alles siis kui kasvataja on oma raha kätte saanud ja oma käed puhtaks pühkinud ning see on uue omaniku "rõõm" neid raviarveid maksta või surnud looma leinata. Need kasvatajad tegelevad lähisuguluspaaritustega - milleks osta sisse uusi mitte suguluses loomi, kui saab ju lasta isal oma tütardele selga ronida ja nii pesakondi teha. Need kasvatajad soovivad enda loomadelt võimalikult suurt tootlust ja miks peaks pesakondade vahele jätma kassiemale aega taastumiseks kui võiks saada ühelt kassiemalt ühe asemel kuni neli pesakonda aastas. Need aretusloomad ei saa vajalikku arstiabi, sest see on kallis, nende toidulauale panustatakse nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Neil loomadel ei ole elamisväärne elu ja see on selle pisikeselt loovutatud kassipoja hind. Eks see jääb siis iga ostja enda südametunnistusele millist käitumist ta oma rahaga toetab.