Mis on inbreeding? Inbreeding (kohati ilusatatult ka nimetatud kui linebreeding) on sugulusaretus, kus aretuses kasutatakse lähisugulaste kombinatsioone – isa+tütar, ema+poeg, vanavanemad+lapselapsed, õde+vend jne. Inbreeding on aretuses kasutatav tööriist, millega soovitakse tugevada tõu soovitavaid omadusi, kuid teisest küljest toob see endaga kaasa ka riskid.
Geneetilised riskid
Pisut geneetikast, püüan hästi lihtsustatult. Geen ehk päriliku info kandja, mis defineerib kogu organismi olemuse asetseb kromosoomides ja määrab ära kõik organismi tunnused. Kromosoomid esinevad kahe alleelina, millest üks päritakse emalt, teine isalt. Näiteks geen kassidel, mis määrab, kas kass on lühikarvaline või pikakarvaline, on kombinatsioon kahest alleelist – üks isa karvapikkuse alleel ja üks ema karvapikkuse alleel. Geenid jagunevad dominantseteks (tähistatakse suurtähega) ja retsessiivseteks (tähistatakse väiketähega). Dominantne geen avaldub alati, retsessiivne geen avaldub ainult siis kui kokku saab retsessiivsete geenide paar. Näiteks. Lühikarvalisus on dominantne geen (L), pikakarvalisus retsessiivne (p). Seega lühikarvaline kass võib olla geneetiliselt kas L/L või L/p, ikka on lühikarvaline. Pikakarvaline kass saab olla ainult p/p. Seega kaks lühikarvalist, kes on geneetiliselt mõlemad L/p saavad anda mõlemad järeltulijale edasi oma geenipaarist selle pikakarvalisuse retsessiivse geeni, seega kahe lühikarvalise järglane võib olla p/p ehk siis pikakarvaline. Kaks pikakarvalist kassi p/p ei saa kuidagi lühikarvalisuse geeni edasi anda, seega pikakarvaliste kasside järeltulija ei saa lühikarvaline olla.
Geneetiliselt on pikakarvalisus lihtsalt üks geenimutatsioon, selline ohutu ja päris tore. Aga neid geenimutatsioone, mida geneetiliselt edasi kanda saab, on tohutult palju teisigi – näiteks väga palju erinevaid geneetiliselt päritavaid haiguseid. Need geenimutatsioonid on väga tihti samuti retsessiivsed, seega selle geenimutatsiooni kandja ise paistab täitsa korras, mingit haigust pole – illustreerime siis seda nii, et terve geen on T ja haige geen on h. Kass T/h on ise terve kass, aga kannab haigust. Aga kui kokku saavad kaks haiguse geenimutatsiooni kandjat T/h+T/h, siis on võimalik, et mõlemad annavad järeltulijale edasi selle retsessiivse mutatsiooni ning kui kaks retsessiivset geeni kokku saavad, siis see juba avaldub ning tegemist on kassiga, kellel tõenäosus sümptomitega haiguseks (h/h).
Mida suurem ja geneetiliselt mitmekesisem on tõu populatsioon, seda väiksem on tõenäosus, et kaks T/h ja T/h kass omavahel järglaseid saavad. Aga see muutub kohe, kui tegemist on suguluspaaritusega. Oletame, et meil on väliselt täiesti terve isane, kes meile teadmata kannab haruldase geneetilise haiguse geeni (T/h). Võimalus, et me leiame kuskilt emase, kes samuti seda haruldast geneetilist haigust kannab, ei ole suur. Aga kui me selle isa paaritame terve tütrega, kes on samuti temalt selle geneetilise haigusega alleeli pärinud, saame me olukorra kus T/h+T/h võivad anda kokku h/h ja saamegi kokku haigusega kassi. Seega me duubeldame nii selle haiguse esinemisvõimalust.
Kõigist geneetilistest haigustest on geenitestidega kindlaks määratav üldse ainult käputäis, tundmatuid suurusi on tuhandetes kordades rohkem, seega ka õigustus, et mul kassil on geenitestid tehtud, ei muuda seda praktikat kuidagi vähemohtlikuks.
Vähenenud immuunfunktsioon
Immuunsüsteem tugineb mitmekesisele geenikomplektile, et tõhusalt ära tunda ja võidelda erinevate patogeenide vastu. See mitmekesisus on eriti oluline koesobivuskompleksi MHC geenides. Mida suurem on MHC alleelide mitmekesisus, seda laiemat hulka patogeene suudab immuunsüsteem tõhusalt ära tunda ja hävitada. Sugulusaretus aga suurendab tõenäosust, et järglased pärivad mõlemalt vanemalt identsed alleelid, seega mitmekesisus väheneb ning see piirab immuunsüsteemi võimekust, muutes loomad nakkuste suhtes vastuvõtlikumaks ja nende organismi haavatavaks nendega võitlemisel. Samuti on nõrgema immuunfunktsiooniga loomad tõenäolisemalt viirushaiguste kandjad ja edasilevitajad, seades sellega ohtu ka teised loomad, kelle organismid pidevalt nende patogeenidega võitlema peavad.
Inbreeding ja Maine Cooni tõug
Maine Coon on isetekkeline põlistõug, mis tähendaks reeglina seda, et selle populatsioon on lai ja mitmekesine. Võrdluseks inimloodud tõud, kus kasutatakse ära mingi mutatsiooni ilmnemist (näiteks karvutus, lontkõrvalisus, nudisabalisus jms) ning hakatakse seda võimendama, kuni tõu tekkimiseni. See võimendus käib reeglina läbi suguluspaarituste, mis tähendab, et algne geenibaas, millega töötatakse tõu loomisel on juba väga kitsas. Põlistõud on loomulikult seetõttu väga palju suuremas eelisseisus. Maine Coonid peaksid olema ju piisavalt geneetiliselt mitmekesised, et probleemi pole, kui sa vahepeal mõned suguluspaaritused teed? Paraku ei ole asi nii lilleline. Täiesti arvestatavalt laia geenibaasiga tõus tekkis kaheksakümnendatel korralik pudelikael, kus väga suure suguluspaarituse koefitsendiga kaks kassi said mitu pesakonda kassipoegi, kus kõik kassipojad nägid välja identsed, lihtsalt erinevat värvi – mis andis neile kassidele üldnimetuse „kloonid“ (The Clones). Sellest kombinatsioonist sündinud kassipojad olid näitustel väga edukad, mis tekitas neist ihaldusväärse aretusmaterjali, seega sealt kombinatsioonist läks aretusse kokku 17 kassi. Need 17 on selle tõu korralik pudelikael, sest ka nende järglased olid väga ihaldusväärsed aretuskassid... ja pilk tänapäeva rohkem kui 40 aastat hiljem tõestab, et tegemist on väga suure probleemiga – keskmise Maine Cooni sugupuus olevatest kassidest on 35% nende samade 17 kassi järglased.
Maine Cooni tõu mediaan geneetiliseks mitmekesisuseks loetakse 34%. See tähendab, et 34% geenipaaridest ei ole identsed, ülejäänud on. 100% erinevate geenidega kassi loomiseks tuleks leida paarituseks kassid erinevatelt planeetidelt, sest kõik kassid (no ja ka inimesed) on siiski mingil määral omavahel suguluses. Aga 34% ei ole midagi, mille üle hõisata. Ja kui me võtame õde-venda, sellise keskmise 34% geneetilise mitmekesisusega ja neid omavahel paaritame, siis langetame me järeltulija geneetilist mitmekesisust veel umbes 6 protsendipunkti võrra...
Kui geneetilist mitmekesisust on tüütu alati geenitestidega mõõta, siis kasvatajatele on kättesaadavad lihtsalt kasutatavad tööriistad, millega välja arvutada inbreedingu koefitsent (COI), mis korreleerub kassi geneetilise mitmekesisusega, seega ei ole õigustust, miks kasvataja ei peaks COI-d jälgima.
Kasvataja vastutus
Iga tõuaretusega tegeleja vastutab lisaks oma kasside järeltulijatele ka tõu kui terviku käekäigu eest. Võta, aga pane tagasi! Aretustegevuse eesmärk on muuta tõugu paremaks, tugevamaks, tervemaks ja sellest peaksid kõik kasvatajad ka lähtuma või vähemalt kindlaks tegema, et nad ei tee vastupidist. Ja selleks on vaja ka teadlikke ostjaid, kes oskavad neile aspektidele tähelepanu pöörata.