Aegajalt kütab kirgi aretuskassidele pärast aretustöö lõpetamist uue kodu otsimine. Vaatame siis sellesse teemasse ka detailsemalt sisse. Laias laastus võib jagada selle teema sektsioonideks:
- Kasud-kahjud kassile
- Kasud-kahjud kasvandusele
- Kasud-kahjud kassitõule
- Kasud-kahjud tulevasele kassiomanikule.
Alustuseks tuleb kasuks kui teada midagi kassi kui liigi kohta. Kass ei ole karjaloom, ta on territoriaalne ja üksik jahipidaja. Tal ei ole vaja kõrvale liigikaaslasi, neid peetakse sissetungijaks tema territooriumile ning konkurentideks kõigile ressurssidele. Olukord, kus teisi kasse oma kõrval tolereeritakse on emastel innaajal kui isased on territooriumile teretulnud soo jätkamiseks ning emased jagavad territooriumi ka oma poegadega nende üleskasvatamise ajal. Kui resursse on piisavalt, siis võivad kassid moodustada matriarhaalseid kolooniaid, kus emased ei aja oma täiskasvanuks saanud lapsi oma territooriumilt minema, kuid see ei ole tavapärane "looduslik" käitumine. Kodustes oludes, kus ressursinappust reeglina ei ole, on piisavalt tähelepanu, toitu, vett, magamis- ja varjumiskohti, on kassid nõus ka üksteisega samuti kooseksisteerima, aga see ei ole liigiomane instinktiivne käitumine vaid õpitud harjumus. Ja nii on ka kasvanduses - enamik kasvanduses kasvanud kasse on lihtsalt harjunud sellega, et neil on kamp kasse ümber. Kui nad ise valida saaksid, siis valiksid nad ilmselt midagi muud. Ja kuna kasside immuunsüsteem ei ole kohanenud läbi evolutsiooni karjaeluks, on see ka reaalne risk nende tervisele, sest nende immuunsüsteem pole mõeldud selleks, et teiste kasside poolt kantavaid viirusi eemale tõrjuda. Kooselu tekitab stressi ja seda enam on kassi organism vastuvõetav kõiksugu viirushaigustele ja bakteritele.
Niisis. Kasud-kahjud kassile.
Emase kassi fertiilne iga on kuskil 10 aastat. Olenevalt pidamistingimustest, geneetikast, tervisest siia-sinna kõikuv, aga võtame siis selle 10 aluseks. Seega kasvataja saaks kasutada ühte emast kassi pesakondade tegemiseks ikka aastaid ja aastaid ja aastaid… Iga tiinus, poegimine ja imetamine on kassi jaoks koormus. Seega mida vähem pesakondi ja mida varem ta "pensionile" saadetakse, seda suurem kasu kassi jaoks.Kui see sama "noor pensionär" jääb kasvandusse, siis tema organism ei saa küll enam seda koormust, mis poegade saamisega kaasneb, aga ta ei ela siiski enda liigile loomuomastes tingimustes. Kasvanduses on enamasti kasse rohkem kui 2-3, seega läbi selle immuunsüsteemi eripära, stressist tingituna, on kassil palju tõenäolisem elada täisväärtuslikku ja tervemat elu seal, kus ta on kas ainus või üks mõnest ainsast.Kass on sotsiaalne loom ja tahab ka inimese tähelepanu. Kas kass saab rohkem tähelepanu seal kus ta on üksik lemmik või seal kus ta on üks paljudest? Kasvatajad pingutavad, et oma loomadele seda tähelepanu võimaldada, aga kõigil on päevas ikka ja ainult 24h, seega tõenäosus saada rohkem tähelepanu on loomulikult seal, kus loomi kes selle tähelepanu pärast konkureerima peavad, on vähem.Kass peab loobuma oma harjunud kodust ja omanikest ning kohanema uue koduga. Jah, muutused on kassidele stressirohked. Aga mida varem need muutused toimuvad, seda lihtsamini nad talutavad on. Miskipärast ei mõtle keegi eriti sellele, et kolme-neljakuust kassi koju tuues on temagi oma eelneva kodu ja omanikega harjunud ja peab hakkama ümber harjuma. Kassipoja uude koju viimine oleks nagu ok, aga kui täiskasvanud noor kass kodu vahetab, siis see enam ei oleks. Sama asi. See täiskasvanu vajab ehk päeva-paar rohkem aega kohanemiseks, aga võib-olla vajab hoopis kassipoeg seda aega isegi rohkem.
Kasud-kahjud kasvandusele
Materiaalsest plaanist vaadatuna on kasvandusel alati kasulikum hoida kasse võimalikult kaua "tootvana" ja võtta ühest kassist seitse nahka. Jääb ära vajadus osta uusi kallihinnalisi aretuskasse või jätta endale aretusse oma enda kassipojad ja jääda ilma sellest tulust, mis muidu kassipoegade müügist tuleks. Aga kas selline kasvatamine on eetiline? Kasvataja saab endale koju ruumi juurde, sest pole vaja pidada neid vanemaid kasse. Aga see ruum täidetakse ju uutega, seega puhaskulu ikka. Ja kui loomi on liiga palju, siis ei ole võimalik neid pidada vähese stressi tingimustes. Kasvatajal ei ole emotsionaalselt lihtne neist loomadest lahti lasta. Mida kauem nad nendega koos elanud, mida rohkem nad kaisus nurrunud, seda raskem see on. Aga ometigi seda tehakse just selle sama kaisusnurruja heaolu ja õnne nimel.
Kasud-kahjud tõule tervikuna
Mida rohkem kasutatakse tõuaretuses samu kasse ikka ja jälle, seda geneetiliselt kitsam on tõu geenifond. Kui kassid A ja B saavad 10 pesakonda, siis kõik nende järeltulijad on nö AB, samad geenid uuesti ja uuesti ja uuesti. Kui kassid A ja B saavad ühe pesakonna ja siis A ja C saavad teise ja siis D ja B saavad kolmanda, siis on meil pesakonnad AB, AC, DB ja pilt on kohe palju mitmekesisem ja tõug tervikuna ainult võidab sellest. Kasutades aretuses kasse, kes ei ole oma elu pidanud elama tootmismasinana ja pidevates stressitingimustes, on ka nende kasside järeltulijad tervemad ja stressivabamad. Ema tiinuse ajal kogetud stress mõjutab täiesti füsioloogiliselt seda kui tugevalt mõjutavad stressihormoonid tema järeltulijaid. See aga lisab ohtusid jällegi kogu tõu geenifondi.
Kasud-kahjud tulevasele kassiomanikule
Ei saa eitada seda, et aretusest maha läinud täiskasvanu müügihind on kassipoja omast odavam. Alginvesteering selle tõu soetamiseks siis selliselt väiksem. Tasub aga meeles pidada, et iga lemmiklooma pidamisega on seotud kulud toidule, liivale, tarvikutele, veterinaarabile. Korralikud kasvatajad teevad oma aretuskassidele terviseuuringud. Seega need kassid on need terviseuuringud läbinud, nende tervislik seisukord on paremini teada kui kassipoja oma."What you see is what you get" - täiskasvanud kassi puhul on teada tema välimik, tema iseloom. Seega pole loteriid, selline see kass ongi. Mõned pered tahavad küll endale kassi, kuid ei ole valmis tegelema aktiivse kassipojaga, kes kohati enda ümber uudishimust ja mängulustist parajat kaost külvab. Nende jaoks on täiskasvanud kassi võtmine väga õige otsus ja hea võimalus.
Kokkuvõtvalt - kasvatajad, kes loovutavad oma aretustöö lõpetanud noored kassid uutesse kodudesse ei ole kuidagi neid "ära kulutanud" ja siis viskavad minema kui neist enam kasu ei ole. Need kasvatajad hoolivad oma loomadest rohkem kui omakasust, tegelevad eetilise aretusega ning seavad enda soovid sageli oma loomade vajadustest tunduvalt tahapoole. Pilt tähelepanuks. Pildil praegune aretuskass, kes ka varsti kindlasti endale oma maailma kõige paremat kodu otsima hakkab.
Aretuskassid pärast aretuse lõppemist
12.08.2024